Uudised

Erasmus+ lood 05. november Merje

Ajal, mil koroona nakkuskordaja koduriigis oli stabiilselt alla 40 ja Küprose oma nii madal, et sealt Eestisse saabujad ei pidanud isegi Covid-19 testi tegema, asusid kümme seiklushimulist õpilast õpirändele.


Ajal, mil koroona nakkuskordaja koduriigis oli stabiilselt alla 40 ja Küprose oma nii madal, et sealt Eestisse saabujad ei pidanud isegi Covid-19 testi tegema, asusid kümme seiklushimulist õpilast õpirändele. Tänaseks on koka, loomaarsti abilise, ehitusviimistluse ja mootorsõidukitehniku eriala õpirändurid Küprosega tutvust teinud ja plaanikohast tööpraktikat saanud. Eriolukorrast hoolimata on tööpäevad tegemisi täis ja igal ühel juba oma lugu. Üks, mis kõigil ühine – harjuda tuli maski kandmisega...igal pool.

Kõige keerulisem on olnud sisseelamine koka eriala õppuritel – tööd on palju, toidud ja kombed võõrad ning kokk nii kiire, et tekib tahtmine tööpäev linti võtta ja kodus rahulikult üle vaadata, mis toimus. Ragnel ja Alisal tuli esimesel nädalal ära õppida, kuidas kohalikud tükeldavad, toitu valmistavad ning serveerivad. Töötajad on sõbralikud ja hoolivad ning suhelda saab nii inglise kui vene keeles.  

Esimese nädala järel leidsid ehitusviimistluse eriala õppurid Madis ja Kermo, et töö nagu töö ikka, ainult et kõigeks kasutatakse betooni ja plaati. Muidugi ei meenuta ehitusplats ühtegi kohta Eestis – mägine, kivine pind ja betoonmonoliit ei ole meie tavapraktika. Ja päike, mis ka oktoobrikuu lõpus kaela kõrvetab! Madis, Kermo, Kevin ja Eik Martin teevad tööd koos kohalikega, iga õpilasel oma objekt ning enese arusaadavaks tegemiseks võib lause moodustada mistahes keeles - saksa, vene, inglise, kreeka – või siis kõik segamini, sõna siit, teine sealt.

Erinevalt ehitusviimistlejatest on loomaarsti abiliste tööpõld kirju ning töökohal räägivad kõik puhast vene või inglise keelt. Kliinik ise on brittide poolt loodud ja näib, et ükski töötaja pole kohalik. Kuna kliinik toetub annetusele, on ilmselgelt ka ressursid piiratud, aga tööd jagub. Nii said õppurid Iiris-Simona, Marleen Annabel ja Kertu juba pärast sissejuhatuse tundi kõike teha: kassi- ja koerapoegasid lutipudelist toita, loomi operatsiooniks ette valmistada ja veterinaari operatsiooni ajal töövarjutada, pealt vaadata ja assisteerida steriliseerimise/kastratsiooni protseduuri, jalutada erinevate loomadega, sh eeslitega, haavasid puhastada, ravimeid manustada jne. Tööd tehakse nii varjupaigas kui ka kliinikus, seega mitmekülgsed tööülesanded kahes erinevas kohas hoiavad tempo peal.

Mootorsõidukitehniku erialal õppiv Raul võttis oma kogemuse kokku nii: bemm - halb, ajab vihale, toyota - hea ja ei aja vihale. Japs>sakslane. Ükski auto ei roosteta siin, see on hea! Ka Raul on kogenud kohalike lahkust – tihtipeale tuuakse lõuna suisa kätte!

Ka esimene põhjalikum riigi kultuuri ja saare loodusega tutvumine on tehtud ning ujutud on nii mõneski rannas ja järves. Programm jätkub kõiki ohutusreegleid ja ettevaatusabinõusid järgides ning loodetavasti 26. novembril kodumaale naasevad õpilased on terved, rõõmsad, elukogenud ja erialaselt veel pädevamad. 
 

Ajal, mil koroona nakkuskordaja koduriigis oli stabiilselt alla 40 ja Küprose oma nii madal, et sealt Eestisse saabujad ei pidanud isegi Covid-19 testi tegema, asusid kümme seiklushimulist õpilast õpirändele. Tänaseks on koka, loomaarsti abilise, ehitusviimistluse ja mootorsõidukitehniku eriala õpirändurid Küprosega tutvust teinud ja plaanikohast tööpraktikat saanud. Eriolukorrast hoolimata on tööpäevad tegemisi täis ja igal ühel juba oma lugu. Üks, mis kõigil ühine – harjuda tuli maski kandmisega...igal pool.

Kõige keerulisem on olnud sisseelamine koka eriala õppuritel – tööd on palju, toidud ja kombed võõrad ning kokk nii kiire, et tekib tahtmine tööpäev linti võtta ja kodus rahulikult üle vaadata, mis toimus. Ragnel ja Alisal tuli esimesel nädalal ära õppida, kuidas kohalikud tükeldavad, toitu valmistavad ning serveerivad. Töötajad on sõbralikud ja hoolivad ning suhelda saab nii inglise kui vene keeles.  


Esimese nädala järel leidsid ehitusviimistluse eriala õppurid Madis ja Kermo, et töö nagu töö ikka, ainult et kõigeks kasutatakse betooni ja plaati. Muidugi ei meenuta ehitusplats ühtegi kohta Eestis – mägine, kivine pind ja betoonmonoliit ei ole meie tavapraktika. Ja päike, mis ka oktoobrikuu lõpus kaela kõrvetab! Madis, Kermo, Kevin ja Eik Martin teevad tööd koos kohalikega, iga õpilasel oma objekt ning enese arusaadavaks tegemiseks võib lause moodustada mistahes keeles - saksa, vene, inglise, kreeka – või siis kõik segamini, sõna siit, teine sealt.

Erinevalt ehitusviimistlejatest on loomaarsti abiliste tööpõld kirju ning töökohal räägivad kõik puhast vene või inglise keelt. Kliinik ise on brittide poolt loodud ja näib, et ükski töötaja pole kohalik. Kuna kliinik toetub annetusele, on ilmselgelt ka ressursid piiratud, aga tööd jagub. Nii said õppurid Iiris-Simona, Marleen Annabel ja Kertu juba pärast sissejuhatuse tundi kõike teha: kassi- ja koerapoegasid lutipudelist toita, loomi operatsiooniks ette valmistada ja veterinaari operatsiooni ajal töövarjutada, pealt vaadata ja assisteerida steriliseerimise/kastratsiooni protseduuri, jalutada erinevate loomadega, sh eeslitega, haavasid puhastada, ravimeid manustada jne. Tööd tehakse nii varjupaigas kui ka kliinikus, seega mitmekülgsed tööülesanded kahes erinevas kohas hoiavad tempo peal.

Mootorsõidukitehniku erialal õppiv Raul võttis oma kogemuse kokku nii: bemm - halb, ajab vihale, toyota - hea ja ei aja vihale. Japs>sakslane. Ükski auto ei roosteta siin, see on hea! Ka Raul on kogenud kohalike lahkust – tihtipeale tuuakse lõuna suisa kätte!

Ka esimene põhjalikum riigi kultuuri ja saare loodusega tutvumine on tehtud ning ujutud on nii mõneski rannas ja järves. Programm jätkub kõiki ohutusreegleid ja ettevaatusabinõusid järgides ning loodetavasti 26. novembril kodumaale naasevad õpilased on terved, rõõmsad, elukogenud ja erialaselt veel pädevamad.